1. Lubate endale kirju saata ainult oma aadressiraamatus olevatelt meiliaadressidelt või nendelt, kellele olete ise kirjutanud.
2. Keelate kõik muud kirjad.

Kaupo Kalda avaldas kahtlust, et siis jäävad saamata ka olulised kirjad, näiteks uue äri kontaktid, ostusoovid, jms. Lubasin, et teen enda peal ühe katsetuse ja proovin järele. Seadistus sai järgmine:

Kuu aja jooksul kukkus tundmatute kirjade kasti ~600 meili + ~20 tõesti olulise sisuga kirja, mille ma pidin käsitsi välja tõstma ja saatja aadressiraamatus registreerima. Igal juhul oli igapäevane töö kergem, sest ma pöörasin tundmatutele kirjadele tähelepanu siis, kui aega selleks üle jäi. Kui võtta eelduseks, et keskmiselt kulub kirja tähtsuse tuvastamiseks 10 sekundit, siis ma hoidsin mõttetu tegevuse pealt kokku 1,7 tundi ehk 100 minutit.

Kokkuvõtteks. Tavakodanikule peaks selline seadistus tagama spämmivaba elu. Termodünaamika II seadus ütleb, et segadusel on kalduvus kasvada ning korra loomiseks tuleb teha pingutusi. Ilmselgelt on aadressiraamatu korrashoidmine väiksem pingutus kui spämmiga võitlemine.

/–/
Lähtuvalt eeltoodust tegi inspektsioon järelepärimise e-posti aadressile iamfree-estonia@hotmail.com, kuid vastust antud e-posti aadressilt inspektsioonile laekunud ei ole. Kuivõrd inspektsioonil puudub õigus viia läbi jälitustoiminguid jälitustegevuse seaduse alusel ja avalike allikate kaudu ei ole võimalik tuvastada, kes konkreetselt on e-posti aadressi iamfree-estonia@hotmail.com omanik, ei ole inspektsioonil võimalik antud isikule ettekirjutust Teie isikuandmete töötlemise nõuete rikkumise eest teha.
/–/

AKI ei tohi isegi kirja sisu analüüsida ega välja selgitada viidete alt avaneva sisu omanikku, sest ei ole tõendatav, et sisu omanik oli samal ajal ka spämmer. JOKK.

Vahekokkuvõtteks: kõik spämmerid saavad karistamatult tegutseda eeldusel, et nad ei vasta AKI järelepärimistele. Lihtne.

Linnar Viik käsitles tehnoloogia arenguga kaasnevaid mõjusid oma artiklis “Pumppüssiga puusalt Interneti suunas“. Linnar soovitab: “Praktikas tuleb arvutiviiruste eest enda arvutit ise kaitsta, küberkurjategija eest oma infot varjata ning olukordades, kus avalik sektor või firmad pahatahtmatult delikaatseid isikuandmeid ei suuda hallata tuleb ise häält tõsta. Tuleb kohanduda, pidevalt kohanduda.”

Sarnase soovituse teeb ka AKI. Refereerin mulle saadetud kirja: “Juhul, kui Teil endal on võimalus tuvastada, kes e-posti aadressi iamfree-estonia@hotmail.com omanik on, on Teil õigus pöörduda uuesti antud isikuandmete töötlemise rikkumise osas Andmekaitse Inspektsiooni poole.” (AKI arvab, et minul on suuremad seaduslikud võimalused.)

Minu soovitus spämmiohvritele on järgmine. Seadistage oma meiliprogrammid selliselt, et teile jõuavad kohale ainult need kirjad, mille adressaadid te olete ise aktsepteerinud. Kõik ülejäänud mingu automaatselt prügikasti. Selle asemel, et spämmi olulisest kirjadevoost välja filtreerida, te tegelete hoopis efektiivsema asjaga – registreerite ausaid kirjasaatjaid. Võite mind uskuda, ausaid saatjaid on vähem ja nendega tegelemine vähem aega nõudev.